Mis on Sinu süsimust lugu? - HÄÄLETUS

Võistlus on lõppenud! Rahvahääletuse esikolmiku tulemusena jõudsid esikolmikusse lugu #11, lugu #1, lugu #2.

Brain Gamesi žürii valis parimaks loo #11.

Täname kõiki osalejaid ja palju õnne võitjatele!

 ---

Hiljuti kuulutasime välja Halloweenikuu raames võistluse, kus sai osaleda oma kõheda ja närvekõditava looga. Nüüd on aeg välja valida parim!

Järgnevalt saad lugeda kõiki esitatud lugusid, kuid pea meeles, et tegemist on fiktsiooniga. Mõni lugu võib olla pisut hirmsam kui teine, seega lugemine on omal vastutusel.

Kuidas anda oma hääl? Blogipostituse lõpus leiad lahtri, kuhu saad jätta kommentaaridesse oma lemmikloo numbri.

NB! Parimad kolm lugu võidavad uhiuue EXIT: Kummituslik lõbusõit põgenemismängu. Kolmest rahvahääletuse parimast loost valib Brain Gamesi žürii kõige parema, mis trükitakse Black Stories promokaardiks. HÄÄLETUS LÕPEB 31. OKTOOBRIL!

Haara tassike teed või kohvi ning sea ennast valmis närvekõditavaks seikluseks!

Süsimust lugu #1

"Oli tavaline koolipäev, vahetund. Lapsed olid äsja saabunud suvevaheajalt ja nüüd oli neil palju, mida üksteisele rääkida - kes käis puhkamas, kes sai kõrvaaugud. Aga üks ninatark, Nette, teatas hoopis, et oskab nüüd võluda. Keegi muidugi ei uskunud teda, kuni Nette ühele kuuendikule sügavalt silma vaadates tal kõik pahupidi pööras. Otto oli teismeline poiss, kes armastas väga arvutis mängida ja krõpsu süüa. Otto ei saanud algul arugi, et midagi valesti oleks. Teised lapsed olid aga kivikujudeks tardunud ja lootsid, et see on kõigest halb uni. Kell helises. Lapsed said ehmatusest üle ja läksid tundi, püüdes kõike unustada. Ka Otto hakkas tundi minema, kuid midagi oli valesti, väga valesti. Tal oli nüüd neli kätt, kaks aheldatud jalgade ümber, kaks mööda külgi alla tolgendamas.Ta ei saanud neid enam liigutada. Sel hetkel soovis Otto kogu südamest, et oleks suvel kohtuslikuks kirjanduseks olnud "Harry Potterit" lugenud. Seal oli kindlasti mõni loits või midagi, mis ta taas normaalseks teeks. Kell helises taas, möödunud oli esimene tund. Lapsed tormasid koridori, aga keegi ei märganud teda. Talle tundus nagu teda poleks olemas. Ometi ta ju teadis, et oli.

Siis avas Otto silmad, pani piiksuva alarmi kinni, ronis tekikotist, kuhu ta öösel sattunud oli, välja ja taipas, et oli sisse maganud. Nii rõõmus polnud poiss sissemagamise üle ealeski olnud ning lubas endale, et enne esimest koolipäeva ta enam südaööni õudusfilme ei vaata."

Süsimust lugu #2

"Ühel sombuselt vihmasel sügispäeval otsustas 17-aastane Berit pidutseda koos endast vanemate sõpradega. Kuna tema vanemad olid läinud Egiptusesse puhkama, oli vaba pind olemas. Pidu toimus Beriti maja keldris, kus oli argipäeviti sisse seatud Beriti maalimisateljee. Berit elab sügaval kuusemetsas, mis on lähimast külast 5 kilomeetri kaugusel. Läheduses ei

ole elamas kedagi peale vana taluniku Henri. Jutud levisisid kulutulena ja üsna peo algues oli kohal 20 noort hinge, kes olid valmis pidutsema. Berit ei teadnud peale Siimu ja Kristjani kedagi, sest enamik olid temast vanemad ja tulnud kaugemalt. Pidu oli vali ja umbes kella 10 paiku õhtul hakkas sadama. Henri, kes elas naabertalus, kuulis valju muusikat terve päev ja oli õhtul väsinud ning plaanis varakult magama minna. Vali muusika aga ei lasknud seda teha. Lõpuks viskas Henril kops üle maksa ja ta läks noori korrale kutsuma. Sõnelus läks kiiresti tuliseks. Henril oli hea meel, et ta sealt tervelt tulema sai, sest Beriti uued sõbrad Siim ja Kristjan olid temaga suheldes väga vulgaarsed ja soovitasid Henril mitu korda minema kerida. 

Öösel 2 paiku oli torm läinud nii hulluks, et üksikut metsateed pidi, mida mööda sai Beriti hoovi, ei olnud võimalik enam autodega sõita. Kõik peale Siimu ja Kristjani olid juba lahkunud. Berit oli tänasel peol alkoholiga esimest korda tutvust teinud ja olukord oli üsna täbarasti lõppenud, sest sees ei püsinud enam midagi. Sõbrad aitasid ta diivanile

magama ja pidu vaibus naturaalselt, sest kõik vajusid ära. Berit oli nii läbi kogu sellest kogemusest et ei suutnud ennast liigutada. Järsku ta tundis et keegi lakub ta kätt. Silmi avamata tõmbas ta käe ära, sest arvas et Siim teeb jälle mingit tobedat nalja. Mõne aja pärast juhtus see taas - Berit hõikas unesegasena: “koer kao minema siit”.

Hommikuks oli torm vaibunud ja kui Berit silmad avas, olid kõik kadunud ja esiku peeglile oli verega kirjutatud: “Ka inimesed oskavad lakkuda.” Pärast seda ei näinud Berit enam kunagi Siimu, Kristjanit ega naabrimees Henrit."

Süsimust lugu #3

"Kui me olime poistekooriga Tallinnas laulupeol, siis ööbisime ühes koolimajas, kus kummitas. Seal hakkas meil vahepeal igav ja siis läksime koos sõbraga keldrit uudistama. Järsku läks uks meie taga kinni. Vaatasime enda selja taha, kuid seal polnud kedagi. Jooksime sealt kiiresti minema. Järgmisel päeval läksin enda teise sõbraga teiselt poolt keldrisse ning äkki tuli uks iseenesest lahti ja tuli kustus. Jooksime tambiga minema. Hiljem läksin ma enda kolmanda sõbraga veel koolimaja peale ringi vaatama. Seina peal olevast kõlarist tuli imelikku sahinat, vaatasime seinale - sinna oli tehtud punane käsi."

Süsimust lugu #4

"Nimelt tuli kunagi pähe suurepärane idee minna öösel Saha kabelit pildistama. Olin juba üsna mitu ringi ümber kabeli teinud, kui statiivi ülesseadmise korral kuulsin naise karjumist... täpselt kabeli seest - kõlavalt, külmavärinaid tekitavalt. Ja siis vaibus. Ootasin tükk aega, kuid midagi ei kostunud enam. Veidral kombel ei pannud ma plagama, vaid seadsin ikkagi statiivi üles ja hakkasin pildistama, kui jälle... Sama kisa - alguses vaikselt, siis valjemini, kuni lõpuks vaibus. Siiani imestan oma julgust ja kangekaelsust, sest hoolimata kõhedusest jäin ma paigale. Asi hakkas mind huvitama - miks niimoodi harvalt hooti. Huvitaval kombel langes see heli kokku täpselt samale ajale kui mööda sõitis auto. Auto.... Hmm.... Aga äkki tekitabki auto möödasõit mingisuguse kaja seal kabelis. Ootasin, ei pildistanud. Ootasin autot, et oma kahtlustustele kinnitust saada. Ja siis lõpuks nägin autotulesid eemalt. Viimaks ometi. Lähemalt jõudes hakkas kabelist kostuma vaikselt tuttav huilgamine, mis auto lähemale jõudes järjest valjemaks muutus, kuni vaibus. Ahaa! Mul oli õigus. Ei mingeid kummitusi. Kogu sellele asjale enam tähelepanu pööramata pildistasin edasi, kuni ajju jõudis kohale see, et kuskil teisel positsioonil hoolimata auto mööda sõitmisest seda kisa ei kostunud. Aga ju see siis ongi täpselt ühe nurga alt kuulda. Ma lihtsalt sattusin täpselt sellesse punkti, kus seda kaja kuuleb. Pildistasin vist oma tunnikese või kauem kui hakkasin minema. Läksin veel kord sinna punkti, kus kogu aeg seda karjumist kuulda oli ja nagu nimme sõitis üks auto mööda - ei mingit häält. Ometi olin ma sama koha peal. Isegi statiivi jäljed olid maas näha. Nagu mismõttes. Kell oli juba pool 3 öösel, kui otsustasin asjad kokku pakkida ja hoolimata sellest mõistatusest koju magama minna. Olen Saha kabeli juures korduvalt veel käinud, nii valges kui pimedas, kuid rohkem pole seda heli enam kuulnud. Sõitku kuitahes palju autosid mööda. Kas mu järeldus oli siiski vale?"

Süsimust lugu #5

"Olin emaga just tülli läinud ja kodust lahkunud ilma, et oleks talle öelnud kuhu ma lähen. Kõndisin mingit aega kuni kuulsin vana mehe häält „Miks sa ometi ei naerata?“. Vaatasin ta poole, ta polnud midagi erilist, lihtsalt harilik mees. Kõndisin temast mööda, kui ta lausus jälle „Miks sa ometi ei naerata?“ Mulle aitas, ma karjusin ta peale, et ta vaikiks. Seda tehes muutus ta näoilme jälestusväärseks. Ta suunurgad venisid kõrvadeni, ta silmad justkui suurenesid nii, et need ulatusid ninani ja ta normaalsed sõrmed hakkasid kraksuma ja muutusid kõhnemaks ja kordades pikemaks. Ma üritasin karjuda, aga see olend haaras minust kinni ja kattis teise käega suu. Kähisevalt lausus „Ainult naerata, miks sa ei naerata?“ Ta kordas pidevalt seda, kui ta mind metsa tiris. Mind leiti viis päeva hiljem ülesse. Kõik mu käed ja jalad olid tagurpidi, mu silmad veripunased, kuid suul millegipärast oli suur ja soe naeratus."

Süsimust lugu #6

"Vaikne laupäevaõhtu. Kõik magavad, välja arvatud kaks sugulast, kes mängivad konsoolis. Köögist kostuvad praksatused panevad nad mõtlema Aru Sassist, kummitusest talus. Nad kiirustavad saunamaja pööningule, kus seisab Aru Sassi nukk. Ants kohtub unenäos Aru Sassi kujuga metsas, satub maagilisse ringi ja kohtub sarvedega mehega. Nukk äratab ta üles. Väljas kuuleb ta kummalist kisa metsas. Ta jookseb sinna, kus uni ja reaalsus põimuvad, näeb ringi ja sarvedega meest. Taipab, et Aru Sassi lugu oli rohkem kui uni."

Süsimust lugu #7

"See on vist mu elu kõige esimene mälestus, mida mäletan. Olin 4-aastane väike tüdruk ja elasin Tallinna kortermajas. Oli tavaline öö ja magasin rahulikult oma kodus, oma toas. Keset ööd ärkasin selle peale, et kuulsin, et keegi lasi meie korteri uksekella. Ema läks uksele vastu ja tuppa tagasi jõudes kuulsin, et ta rääkis vanaemaga, kes elab aga ise hoopis Tartus. Läbi enda magamistoa ukse kuulatasin, et ema ja vanaema istusid köögis ja rääkisid juttu. Äkki läks köögiuks lahti ja vanaema ütles „Ma pean nüüd minema!“ ja läks korteriuksest välja. Hetk hiljem ärkasin enda voodis ja mõtlesin endamisi: see oli kõik hoopis unenägu! Päike juba paistis, oli hommik juba. Astusin enda toast välja ja nägin, et ema istub köögis ja räägib telefoniga. Ema pani telefoni toru hargile ja ütles mulle: „Vanaema suri täna öösel“."

Süsimust lugu #8

"Mäletan üht õudset ööd, mil olin metsas matkamas. Kõik oli vaikne, kuid ühel hetkel nägin kaugelt helendavaid silmi. Süda kloppis kiiremini, kui lähenedes avastasin vana mahajäetud maja. Astusin ettevaatlikult sisse. Toas hõljus kummaline vari, kes sosistas: “Miks oled siin?” Hirmunult vastasin, et eksisin teelt. Siis tuli ilmsiks lugu sellest majast. Aastaid tagasi oli siin toimunud salapärane kadumine. Vaim rääkis, kuidas teda siia tõmbas hing, kes otsis vastust oma surmale. Kõlasid kummalised helid ja tundsin külmavärinaid. Ta palus abi. Otsustasin aidata tal rahu leida. Kaevusin minevikku ja avastasin tõe. Maja endine omanik oli mõrvatud just selles toas. Palusin vaimulikul teha rahurituaal. Õhkkond muutus pingeliseks, kuni lõpuks kõik vaibus. Maja jäi maha jäetud, kuid kummitus leidis rahu. See õpetlik kogemus õpetas, et minevik võib jätkata kummitamist, kuni leitakse vastused ja lunastus."

Süsimust lugu #9

"Ühel pimedal õhtupoolikul olin parajasti lehti riisumas. Päev oli olnud rahulik, päike oli looja läinud ning ka ilm kiskus järjest jahedama poole. Riisusin aina edasi, kui kõhe tuuleiil järsku mu tähelepanu tõmbas. Seejärel tundus, nagu ma oleks enda silmanurgast näinud kedagi mind puu tagant vaatamas. Vaatasin seda aias olevat suurt sügisvärvides tammepuud, kuid ei märganud midagi erilist ning mõtlesin, et äkki ma kujutasin seda ette. Peale seda hakkas mul veidi jahe ning kuna olin juba enamus lehti ära riisunud, läksin kuuri reha ja kindaid ära panema. Kohe kui ma kuuri sisenesin, tajusin, et keegi on mu selja taga. Keerasin kiirelt ümber, et näha, kes see oli, kuid järgmine asi, mida ma mäletan, on hommikul peavaluga voodist ärkamine. Läksin esimese asjana kiirelt kuuri juurde ning leidsin maast enda reha ja kindad, samal ajal kui kuuri uksed olid pärani lahti. Ma elan üksinda."

Süsimust lugu #10

"Oli olnud päev nagu ikka ning õhtu saabudes hakkas tervis halvenema. Arvasin, et taas midagi gripilaadset. Putitasin end veidike ja lootsin, et ehk möödub kiirelt. Aeg muudkui lippas mööda, kuid enesetunne läks ikka kehvemaks. Süda puperdas, pea käis ringi. Tasakaaluhäired tekkisid. Arvasin, et minestan. Või saan infarkti, sest rindu ja selga lõi valu. Kell oli juba nii kaugel, et sain lapse kuidagi magama ja ise ka pikali. 

Kuna enesetunne polnud just super, kukkusin ka ise ruttu magama. Kuid öösel ärkasin äkitselt meeletu karjumise peale. Konkreetselt karjus mingi meeshääl otse mulle kõrva midagi, mis sarnanes sõnale "ferragosto"...

See karjumine oli otse minu kõrval, ma hùppasin püsti ja see hääl muutus justkui kurjemaks ja karjus aina kiiremini ùhte ja sama sõna. Olin totaalselt halvatud hirmust. Ei näinud kedagi, aga tundsin. Nii imelik, kui see ka pole, oli tunne kindel. Lõpuks suutsin hüpata lülitini ja tule põlema panna.Siis jäi kõik vakka.

Laps oli samuti ärganud ja küsis, kes karjus.

Seega polnud ma ainus, kes seda kuulis. Edasi ei julenud ma magada enne kella 7 hommikul. Laps õnneks jäi uuesti magama, ise aga olin hirmust ärkvel. Hiljem guugeldades leidsin Itaalia püha Ferragosto, mida ka peetakse Neitsi Maarja hinge taeva mineku ajaks."

Süsimust lugu #11

"Mees elas oma naisega maakodus. Neil oli pooleaastane laps. Ühel õhtul pesid vanemad lapse puhtaks. Ema kreemitas lapse nahka ja pani lapse voodisse magama. Seejärel läksid vanemad ise sauna. Samal ajal oli näljased rotid tulnud magusa kreemi lõhna peale tuppa. Kui vanemad saunast tagasi tulid ei leidnud last enam kusagilt. Järel olid vaid riided, luud ja vereplekid."

Süsimust lugu #12

"Oli talv ja sahk oli teeäärtesse lükanud lumevallid. Mari ootas bussipeatuses bussi. Oli veel teisigi reisijaid. Buss tuli ja avas uksed. Reisijad astusid lumevallile ja sellelt bussi. Mari hakkas sisenema tagumisest uksest viimasena. Lumevallid olid ööga külmunud ja libedaks muutunud. Mari astus lumevallile ja libises otse bussi alla selili. Bussijuht vaatas taha ja peeglitesse, ei näinud kedagi ning hakkas sõitma. Mari keha oli ka bussi lahkudes bussipeatuses."

Süsimust lugu #13

Ühel suvisel õhtul olin plaaninud koos oma tüdruksõbraga vaadata õudusfilmi ’’Saag 4’’, mis nagu te kõik teate, on hirmus. Pärast, kui film oli läbi, palus mu ema, et me tooks minu väikse venna ära. Väljas oli juba pime. Ma elan ühes sellises külas, kus on palju kõrvaltänavaid valgustuseta ja õhtuti näevad need eriti hirmsad välja. Mina, koos oma tüdruksõbraga, läksin siis oma venda sõbra juurest ära tooma. Aga me ei teadnud, kui kaugel ta juba olla võis. Me liikusime alguses mööda peatänavaid, kuna need olid vähem hirmsamad, aga see ei olnud otsetee. Jõudsime maja juurde, kus minu vend võinuks olla. Hõikasime. Ei midagi. Aeda me sisse ei läinud, kuna me teadsime, et nende perel on üks suur koer. Haugatus. Me arutasime omavahel, et kui ta oleks seal olnud, siis ta oleks juba väljas ja ootaks meid. Hakkasime edasi liikuma, kuid me siis kuulsime midagi, mis kõlas nagu mootorsaag, meie selja tagant. Me hakkasime mööda kõrvaltänavaid jooksma. Aga mootorsae hääl ei kaugenenud. See tuli lähemale..."

Süsimust lugu #14

"Mari piinasid viimasel ajal kummalised unenäod, mida ta seletada ei osanud. Ta nägi iga kord unes, et ta jäädvustab vana kiirkaameraga pilte valge linaga kaetud kummitustest, kes tulevad talle kallale. Need tondid tundusid nii reaalsed, et ta lausa vandus, et need sündmused juhtusid temaga päriselt. Muidugi keegi ei uskunud teda kuni päevani, mil tõestus sündmustest jõudis naise postkasti. Ta avas ümbriku. Adressanti kirjas ei olnud. Ümbrikus olid polaroidpildid helendavate silmadega valgest udumassist. Olendist, kes justkui põrnitses pildilt vastu ja vaatas ta hinge kõige sügavamatesse soppidesse. Mari tundis, kuidas ta kurk kuivab, jalust võtab nõrgaks, kehatemperatuur tõuseb ning äkiline valu ta alakõhtu läbistas, nagu keegi oleks neidu terava noaga korraks pussitanud. Ta paljastas oma kõhu ja nägi sügavat haava. „Kuidas ma seda varem ei märganud?“ mõtles Mari ja neelas alla kurku tekkinud paksu vereklombi."

Süsimust lugu #15

"Vangivalvur läheb pärast vahetust kodu poole, kuid seekord oli udu, millest polnud võimalik tänavalampide valgust näha. Ta vaatas kella ja suundus trammipeatuse poole. Viimane trammiliin, mis veel sõidab. Viimasest trammiliinist oli palju kuulujutte. Enamik kõneles sellest, kuidas tramm olevat ebapärane, kuid vangivalvuri jaoks ei olnud need midagi muud kui hirmutavad linnalegendid. Vangivalvur oli mitu korda sõitnud viimase liiniga, kuid polnud midagi ebaloomulikku näinud. Seekord mõjus tramm aga kummaliselt. See tundus liikuvat, aga oli paigal. Suundunud trammi esiossa, et leida selgust, polnud seal ei trammijuhti ega kedagi teist. Vangivalvur hakkas edasi-tagasi käima, proovides leida väljapääsu, aga ta ei leidnud. Seejärel proovis leida teisi reisijaid, kuid ei leidnud. Järsku hakkas tramm deformeeruma: see, mis enne tundus olevat tramm, hakkas muunduma millekski elavaks. Järgmisel päeval avastati trammirööbastel kellegi jäänused, mis ei meenutanud enam inimest."

Süsimust lugu #16

"Ühel sügisõhtul sattus noor naine nimega Emily kummalisse raamatupoodi. Seal hakkas silma talle vana raamat, millel polnud pealkirja ega autorit. Emily tundis end kummaliselt tõmmatuna ning otsustas raamatu osta. Kui ta raamatu koju viis ja selle lahti lõi, hakkasid leheküljed iseenesest keerama. Sõnad hakkasid elama ja jutustama lugu vanast majast metsas. Emily jäi lugu kuulates lummatuks. Järsku märkas ta, et tema toas on pimedaks läinud. Ta tundis, et midagi on valesti. Raamat jätkas oma lugu, kuid selles kirjeldatud õudused hakkasid Emily mõistust kummitama. Ta kuulis hääli ja tundis järsku külma käe puudutust oma õlal. Emily üritas raamatut kinni panna, kuid see ei allunud. Hirmunult jälgis ta, kuidas tema tuba muutub üha rohkem raamatu kirjeldatud õudsa maja sarnaseks. Ta mõistis, et raamat on värav teise maailma, kust pole tagasiteed. Loo lõppu ei jõudnuki, sest sel hetkel oli kõik pimedaks läinud. Emily kadus igaveseks raamatusse, jäädes lugeja jaoks kõigest hirmutavaks legendiks."

Süsimust lugu #17

"Perekond. Tavaline pühapäevane varahommik, kõik ärkavad aga kus on pere noorem poeg? Ema ja isa on hämmingus, sest õhtul magama minnes olid poisid voodis. Uksed, aknad on lukus. Kuhu ta läks? Peale paari tundi otsimist ja sugulastele-sõpradele helistamist kaasati politsei. Oli nädal möödas, politsei lõpetas otsimise, pere oli muserdatud. Pereisa läks keldri sügavkülmast söögikraami otsima ja sealt ta pere noorema poisi leidis. Poiss oli kuutõbisena roninud keldris asuvasse sügavkülma ning kinni jäänud."

Süsimust lugu #18

"Maal elades kõnnid pidevalt pimedas. Eriti sügiseti ja talvel. Noore tütarlapsena ei karda. Nii see juhtus ka sügiseses pimedas õhtus, kus jalutasin naabrile külla. Ma olin üksi. Omas mõttetes. Korraga kuulen kuskil oma nime. Võpatan ja panen jooksu. Selja taga hüüab naabrimees, et oota meil ju üks tee minna. Siis tundsin ma tema hääle ära. Peale seda ma vaatasin alati oma selja taha. Õue enam pimedas üksi ei läinud. Ja nii ma pimedust kardma hakkasingi."

Süsimust lugu #19

"Elas kord üks süsimust kass. Ühel päeval sooritas ta koletu mõrva. Ta tappis juustuvarga Oliveri, kes oli parim juustuvaras hiirte seas. Kuritööpaika jäi maha vaid killuke juustu. Peale Oliveri surma nägi kass igal ööl õudusununägusid kummitushiirtest."

Süsimust lugu #20

"Vanast mahajäetud trepist üles astudes tundsin värinat igas oma keharakus. Näis, et lagunev mõis neelas valguse alla ja ainult mu taskulambi nõrk kiir lükkas pimeduse aeglaselt tagasi. Seinad olid kaetud ämblikuvõrkudega ja kooruv tapeet lõi kummituslikke kujundeid. Pimedatest nurkadest kostsid kriuksuvad ja koputavad helid, justkui sirutaksid mulle käe kummitused, kelle sosinat oli hämaruses peaaegu kuulda. Tundsin, et ma pole selles kohas üksi. Äkiline sosin pani mind ümber pöörama, kuid seal polnud kedagi, vaid nihkuvad varjud, mis tekitasid illusiooni fantoomfiguuridest. Järele jäid vaid mälestused sellest ööst mahajäetud häärberis ja õudne tunne, et lahkunute hinged nende müüride vahel pikutasid, otsustades halastamatu sosina järgi. Järsku kustus mu taskulamp, jättes mind täielikku pimedusse. Olin selles majas üksi seletamatute jõududega. Paanika valdas mind ja ma karjusin, kuid vaikus oli lämmatav. Siis hakkasid aeglaselt mu ees säravad silmad virvendama. Sel hetkel ärkasin voodis lebades ja taipasin, et see kõik oli lihtsalt õudusunenägu. Mu süda peksles ikka veel ja ma mõistsin, et ma ei julge kunagi mahajäetud kohtadesse seigelda, isegi unes."

Süsimust lugu #21

"Minu ja mu sõprade kogemus lapsepõlvest seostub veidra sündmusega seoses Rapla linna vanade majaga. See maja oli alati meie jaoks müstiline ja arusaamatu koht. Kord mängides sõpradega selle vana maja keldris, leidsime nuku, mida keegi meist polnud varem näinud. See nägi kohutav välja: plekilise nahaga, kulunud silmadega ning selle õudne naeratus sundis meid tarduma. Otsustasime sellega natuke nalja teha ja peitsime selle ühe meie hulgas oleva maja sisse. Aga peagi hakkasid juhtuma kummalised asjad. Asjad kadusid, öösiti kuulsime samme ja nukk paistis liikuvat iseenesest. Selleks ajaks, kui otsustasime korraldada paranormaalse uurimise, et proovida selle koha saladusi lahti harutada, olid hirm ja nähtused juba oma haripunktis ning me ei suutnud enam vastu pidada. Just siis, sel ööl süttis maja leekidesse ja tuli neelas vana maja. Üle jäi vaid tuhk ja hävitatud seinad. Mõistsime, et mõnikord tuleb mineviku mälestuste vabanemiseks ohverdada midagi hinnalist. Meie hirm ja saladus jäid maja varemetesse ja ma loodan, et nad ei naase kunagi."

Süsimust lugu #22

"Ühel päeval kõndisime sõbrannaga koos koolist koju. Olime siis umbes 8-aastased ning lõbusas tujus. Jõudsime mu koduukse juurde, kui vaatasin äkki endast vasakule üle tee ning nägin seal tumedas riides pikka meest koos vikatiga. Ta vaatas justkui mu hingest läbi. Meie pilkude kohtudes ehmusin tohutult ning sisestasin koduukse koodi mitu korda valesti, enne kui täppi panin ning suure hooga tuppa peitu jooksin. Sõbranna küsis mult toas, et mis mul hakkas. Olin imestunud, et ta polnud kartma hakanud, sest tavaliselt oli just tema argpüks. Rääkisin talle Vikatimehest ning ta ütles, et vaatas samuti vasakule, ent ei näinud seal mitte kedagi. Vikatimees oli tahtnud mind ilmselt endaga kaasa viia, aga kuna ma polnud üksi, siis ei õnnestunud see tal see kord. Ning ei ole senini õnnestunud... Rohkem ma Vikatimees näinud ei ole."